Rotti lapsele ei soovita, kui on natukene psùhholoogiliselt/fùùsiliselt haiget saanud vòi liiga iseteadlik rott, siis kipub ta hammustama. Selleks, et taolise loomaga hàsti làbi saada, peab olema vàga hea loomatundja ja hea auraga ja vàga kannatlik inimene. Rottidele ùldiselt lapsed ei meeldi. Pealegi on nende eluiga vàga lùhike (2-3 aastat).
Koer oleks ainuke variant, emane bokser kòige tasakaalukam ja turvalisem. Ja nii on, et kui looma vòtad, siis ise jalutad ja jooksutad ja màngitad, puhastad puuri ùlepàeva vòi vahetad vett. Mitte ei iial tee seda kohusetundlikult sinu laps.
Mina arvan, et kolmeaastasele kõlbavad pärislooma asemel mänguloomad, sest ega loom (ka kala/lind) ei ole mänguasi (nad ei talu nätsutamist), vaid nagu uus laps peres. Oled sa valmis uueks lapseks? Ega kolmeaastane pole valmis kohustusteks. Meie laps on peaaegu kuuene, plaanime koera võtta, kui lapsel on vanust ca 8-9 aastat et ta saaks aru ja suudaks kohaneda, et lemmikloom on terve pere projekt.

Mina soovitan kilpkonna. Endal oli, kui 11-aastane olin. Suveks jagati 3nda keskkooli elavnurga loomad kodudesse hooldada ja minu esivanem selle kooli õpetajana organiseeris sealt stepikilpkonna meile suvitama.

Ei hammustanud. Polnud tal hambaidki, vähemalt lähemal uurimisel ei tuvastanud neid keegi Haiget teha võis ainult siis, kui teda kraani all pesti (kõhualune sai õues käies mullaseks) ja see talle ei meeldinud, rapsis tagajalgade pikkade küünistega ja võis hea õnne korral isegi pihta saada.

Ei tekitand allergiat, ei usu, et praegugi tekitab... /krats-krats@kukal/... karvu tal ju ei ole....

Kindlasti peab ta saama eritoitu, et luustik-kilp ilus püsiks ja vitamiinid-mineraalid toidus kooskõlas oleks. Meie elukas pugis rõõmsalt lehtsalatit, piimohaka lehti, võilillelehti. Ohakalehed olid lausa eriline lemmik. Miinuseks on see, et talvel-kevadel tuleb rohelist lehekraami talle toas potis kasvatada, kauplustes müüdava "sambla" nitraadi- jm rämpsainete sisaldus takistab neid endalegi söögi sisse panemast

Talvel tuleb muidugi kaeda, mis konkreetne elukas teeb - kas jääb talveunne või koperdab endiselt rõõmsalt ringi. Mõned kodused kilpsid ei ole nt talvel magama jäänud, aga mõni on veetnud mitu kuud praeahjus ( ! ) tukkudes, soojus nr 1 pääl ja uks praokil...

Igatahes on selline elukas väiksemale lapsele põnev jälgida ja ei näe nii ninnu-nännu välja, et kutsuks solgutama ja väntsutama nagu pisike kiisu või jänku.  Ja elab kaua.

Kilpkonn oleks vist variant tõesti. Täpsemalt saab end nendega kurssi viia siin. Kilps vajaks siiski ka terraariumit soojenduslambiga, aga eelkõige ja kindlasti õige lainepikkusega uv lampi, et tema looduslikku elukeskkonda paremini imiteerida ja et loom suudaks kaltsiumit omastada.

OT: Küülikud kipuvad valimatult pabuldama eelkõige pidaja teadmatusest, kuigi on ka erandeid. Küülik on ääretult puhas loom ja ei taha oma elukohta pabuldada. Siis teeb ta seda hea meelega väljaspool puuri. Seda annab lahendada pannes juba väiksest peale küüliku käiguruumidesse kassi pissikastid allapanuga ja järjepidevalt looma sinna õpetada (mitte füüsiliselt!). Asi päädub sellega, et küülik piinleb puuris hädaga viimase hetkeni ja lahti pääsedes kappab kohe väljas asuvasse tualetti, et aga oma pesa puhas hoida. Lahtiselt joostes ta puuri tualetinurka ei kasuta.
Pabuldamist kasutavad nad ilmselt ka märgistamisena - seda on oluline teada siis, kui peres on veel teisi loomi või kasutatakse tugevalõhnalisi puhastusvahendeid.

Viimati muutnud Thredahlia (20.03.07 14:51)

Thredalia ütles kõik ära. Lisan vaid, et kassid võivad olla nii erinevad. Ise korterisse kassi ei soovita. Minu oma nt eemaldab siiani tubades tapeeti (mitte küüntega nagu nad teevad tavaliselt, vaid lihtsalt kiusu pärast läheb ja hammastega tirib). Une pealt võib rünnata nii koeri kui mind (hoian seetõttu öösiti köögis). Hammustab kui sülle võtta ja praegu on meil veel uus mure - ei pissi enam liivakasti . Mul on terve elu olnud kasse maal aga selliseid probleeme pole eales olnud. Kohati ma lausa kahetsen, et kassi üldse võtsin. PS. ei ole mingi metsik loom, tuttava vene sinine emane sai naabrikõutsiga pojad (rõduaknast pääses välja) ja sealt pesast too pärineb.
Koertega peab olema aega ja vastutust, 3a ei tee koeraga midagi. Ei soovita.
Ja üleüldse, loom võetakse ikka omale, mitte lapsele . Selles osas olen mina Thredaliaga 100% nõus.

Viimati muutnud Kuduv koeraomanik (20.03.07 15:07)

Minu kogemus on selline, et laps võib ihaldatud lemmikloomast ka üsna kiiresti tüdinenda. Minu laps sai endale kala ja oli selle üle nii tohutult õnnelik, käis ainult kala vaatamas ja tahtis süüa anda. Mingil hetkel aga kadus huvi ja isegi ei tulnud minuga koos kalale süüa andma. Laps on muidugi väike ka veel.
Koera tasuks siis võtta, kui laps on võimeline ise koeraga õues käima. Mina sain omale koera, kui olin 10 aastane ja kohe alguses oli selgeks tehtud, et see on minu vastutus ja minu koer. Ja peaaegu eranditult käisin mina temaga õues ja arsti juures. Kammimisega oli ainult probleeme, mul oli puudel nimelt kelle karv hirmsasti pulstus.
Ja kass oli meil ka hammustav-küünistav.

Kass ja väikelaps saavad väga hästi omavahel hakkama. Meie pere kogemus näitab, et kass võib küüntistada külla tulnud võõrast last, aga mitte oma pere last. Kõik mu lapsed on kasvanud koos  kasside ja koertega ja on neid sabast tirind ja seljas ratsutand, aga loomad pole lastele liiga teind.
Ja igasugu rottide ja merisigade vastu peaks rääkima asjaolu, et neil on liiga lühike eluiga. Ma olen näind sõbrantside laste reaktsioone kui jälle mõni näriline on surnud. Laps elab seda väga üle.

tikrimari kirjutas:

Ingrid kirjutas:

Koer oleks ainuke variant, emane bokser kòige tasakaalukam ja turvalisem

Kiire kommentaar. Ma ei tea kas see on päris nii tõsiselt mõeldud, aga ma julgen küll MITTE soovitada koera 3aastase juurde. Ja bokser on veel äärmiselt energiline koer (eriti veel kutsikas) ja nõuab palju tegelemist. Muidugi on ta väga mõnus perekoer, ainult et kas see ikka on nii hea idee? esimeseks (?) koeraks perekonda kus on 3aastane? Koer on ikka (väga suur) vastutus lapsevanemale. Kui on nii väike laps kodus, siis peab lapsevanem ikka väga hästi koera lugema ja mõistma millal mida teha, et mõlemad turvalisetl elada ja kasvada saaks. Koertega kipub see lugu olema, et laps on nende jaoks nõrgim liige -> seega nendest allpool ja siin on nüüd lapsevanema terast silma ja oskusi vaja, et koer mõistaks, et nii see ei ole. Ja kutsika kasvatamine on veel omaette pikk saaga. Ja pubekast koera ohjamine. Aga see on kõik selline pikem jutt ja täitsa teostatava KUI lapsevanem on nõus selle oma peale võtma.

MA unustasin siia juurde ikka veel korra mainida, et ma ei soovita ùhtegi looma nii vàikse lapse juurde, kui just pole koer-kass-muu loom enne olnud peres ja lapsel-loomal pilt selge kuidas tuleb teisega kàituda.
Bokseritega aga on nii, et nende jaoks on terve pere vàga oluline ja laste jaoks on nad vàga head kaaslased, sest armastavad lapsi ja on hàsti rahulikud just pere kòige tillemate liikmetega. See-eest epavad pere vanemad liikmed nad ruhlikkuse nimel korralikult iga pàev vòhmale màngitama. Aktiivne koer on ta kùll.
(Jah muidugi on olemas murdjaid-hammustajaid koeri, igas tòus)

Viimati muutnud Ingrid (20.03.07 17:08)

Ma just mõtlesin ka sellele, et kui lapsevanematel on enestel norm kogemused lemmikloomadega, siis saab ka loomadega hakkama. Pigem tuleks mõtelda sellest aspektist, et palju omal ajaresurssi (ja ka majanduslikke võimalusi) on,  mitte ehk võibolla nii palju sellest, et mis loom ja kui suur. Aega nõuavad nad kõik, üks rohkem ja teine vähem (/me tuli just teiselt jalutustuurilt ja on ca tunnikese mänginud noorema 3a loomaga end hingetuks ).
Miks ma ise lemmiklooma teemas ärevile lähen, eks ikka sellepärast, et Suska anti pooleaastaselt ära, kuna pere lasteaiaealine ja beebi nõudsid emmelt nii palju tähelepanu, et koerale ei jäänud enam aega. Ränk kogemus nii perele kui koerale, kuigi Suska puhul õnneks suht varases kutsikaeas. Seetõttu ei ole ma enamasti suuteline väga rahulikult lugema teemasid "lapsele koer " .

Aga peresid on tõesti igasuguseid. Ma olen väga ägedaid kooslusi näinud, kus käiakse nt landseeriga 2-3 korda nädalas trennis, laps kärus tukkumas või niisama vaatamas kaasas. Kasvab kutsikas koeraks ning laps saab hea kogemuse nähes, millist vaeva koeraga näha tuleb ja kuidas kutsikast korralik loom kasvab.

Lemmiku puhul tasub mõtelda ka sellele, kelle hoolde loom jätta kui omal reisid või kasvõi nädalavahetuse väljasõidud ees. Teate, see võib olla vahel täitsa hull peavalu! Koertega ma olen lausa mingeid pisitrippe ära jätnud, sest kaasa võtta ei saa ning koju saab jätta üksi max 1 päevaks. Ja kui keegi appi ei tule, siis istungi kodus. See pole küll suur probleem minu jaoks (vahel kutsujate jaoks küll), olulised sõidud saab alati tehtud. Vahel ma isegi mõtlen, et koerad on nii  hea ettekänne tüütu teema äraajätmiseks .

PS. Mina olen näinud bokserit, kes ei püsinud sekundit kah paigal. Ta oli tulnud perega just 10km  metsajooksult ja tulid koerte üritusele, kus tüübid mängisid, jooksid ja võistlesid terve päeva ja selle bokseri energia ei raugenud. Ma pole nii koleerilist looma enne näinud! Seal oli teisi boksereid ka, nood olid suht ok. Nii et ma olen ammu aru saanud, et ühe tõu piires võivad isendid olla nii seinast seina, et vaata ja imesta. Aga see oli lihtsalt Ingridile kommentaariks.

Jane, mis konnad need on? Kas tavalised, kes igal pool Eestis elutsevad või mingi spets-loomapoe-liik? Mõtlesin seda teemat jälgides ka, et meie 2-aastane oleks mingi akvaariumilooma üle ka lõpp-õnnelik. Ja just, et loomal seal oma elu ja lapsel oma elu, kuid läbi saavad ikka. Ja mul vanemana ei oleks vast nii palju mässamist kui koera/kassiga.
Kui peres on olnud juba elusolendeid, kelle põhjal 3-aastane on juba aru saanud, et loom ei ole solgutamiseks, siis miks mitte.. Ja silitada ning sülle võtta saab tsiviliseeritud moel ka: kui on ema kilbikas, siis ema ütleb, millal tohib ja kuidas.

Viimati muutnud v2ikekass (20.03.07 20:22)